"Musica enchiriadis" on 9. sajandil kirjutatud käsikirjaline muusikateoreetiline traktaat organumi laulmisest, st mitmehäälsest laulust. See käsiraamat on mitmehäälsuse varaseim käsitlus õhtumaade muusikaloos ja mõeldud andma praktilisi juhiseid ja õpetusi kloostrikooris laulmiseks, et lauljad oskaks gregooriuse koraali meloodiale tuginedes üles ehitada teisi hääli mitmehäälse muusika saavutamiseks.
Traktaadi autorsus on vanemas kirjanduses omistatud Hucbaldi-nimelisele mungale (u 840–930), uuemad uurimused on selle hüpoteesi üksmeelselt ümber lükanud. Üheks autoriks on peetud ka Cluny abti Odot (879–942). Tõenäolisem on, et traktaat kirjutati aasta 900 paiku Werdeni kloostris: kaks juba 10. sajandist pärinevat ümberkirjutust nimetavad koostajaks Werdeni abti Hogeri (srn 906), kes juhtis kloostrit aastail 898–902. Werdenist on pärit vanim tuntud katkend sest käsikirjast (käsikirjafragment K3:H3 Düsseldorfi ülikooli raamatukogus)[1] ja seal on kirjutatud praegu Bambergi raamatukogus asuv 10. sajandi käsikiri (käsikiri Var. 1, Bamberg, Staatsbibliothek).
"Musica enchiriadis" on olnud üle kogu Euroopa kasutatud teos, sellest on teada sadu koopiaid (koos kommenteeriva tekstiga "Scolica enchiriadis" ja Boethiuse teosega "De institutione musica"), mis vastab teose loomise oletatavale eesmärgile: anda välja kergesti kasutatav mitmehäälse laulu käsiraamat.