Narkolepsia

Narkolepsia on krooniline neuroloogiline haigus, mida iseloomustab kontrollimatu lühiajaline unevajadus, mille tõttu võib esineda 10–15 minuti pikkusi teadvusekaotusi (narkolepsiahoog): inimene langeb sügavasse unne ja teda sellest äratada on raske. Narkolepsiat põhjustab aju suutmatus reguleerida normaalselt une-ärkveloleku tsükleid.^[1]

Narkolepsiaga inimeste ööuni on tihti häiritud. Lisaks sellele esineb ebanormaalne päevase une harjumus. Suurem osa tervetest inimestest langeb REM-unne umbes tund aega pärast uinumist, kuid paljude narkolepsiahaigete ehk narkoleptikute REM-unefaas algab juba mõne minuti jooksul.^[2]

Narkolepsia on seotud virgatsainega oreksiin, mis on uneregulaator. Narkolepsia väljakujunemist põhjustab selliste neuronite hävimine aju hüpotalamuse osas, mis toodavad ja vabastavad oreksiini.^[3]

Üks põhilisi probleeme, mis narkolepsiaga kaasneb, on katapleksia – ootamatu lihastoonuse nõrkus, mida põhjustavad tugevad emotsioonid (ometigi leidub ka inimesi, kes ei vaja emotsioonilisi tõukeid katapleksia esinemiseks).^[4]

Tõenäoliselt põhjustab seda terviseriket suur hulk geneetilisi mutatsioone ja ebanormaalsusi, mis omakorda avaldavad mõju aju spetsiifilistele bioloogilistele faktoritele. Viimased võivad kombineeruda erinevate keskkonnateguritega (traumad, stress), suurendades haigestumise riski.^[5]

Termin "narkolepsia" tuleneb prantsuskeelsest sõnast narcolepsie, milles on kombineeritud kreeka keelest pärinevaid sõnu νάρκη (narkē; "tuimus" või "uimasus")^[6][7] ja λῆψις (lepsis; "rünnak" või "sööst")^[8]. Mõiste mõtles välja prantsuse füüsik Jean-Baptiste-Édouard Gélineau (1828–1906) ^[9].