Naturalism (filosoofia)

See artikkel räägib filosoofilisest naturalismist üldse; eetilise naturalismi kohta vaata lehekülge Naturalism (eetika)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Naturalism on filosoofias üldnimetus mitmele filosoofilisele positsioonile, mis lähendavad filosoofiat loodusteadusele.

Naturalismiks nimetatakse näiteks järgmisi seisukohti:

• Filosoofia probleemid kasvavad välja empiirilistest teadustest ning neid tuleb lahendada meetoditega, mis sarnanevad empiiriliste teaduste meetoditega.
• Vaim ei ole mateeriast sõltumatu reaalsus (vaimu ja keha dualismi eitus).
• Uskumuse õigustus peitub uskujast väljaspool (eksternalism).

Erinevad naturalismiga seostavad seisukohad on omavahel tihedas seoses, kuigi nad üksteisest ei järeldu. Seetõttu pooldab ühe seisukoha pooldaja enamasti ka teisi. Eri autorid näevad naturalismi tuuma eri seisukohtades.

Naturalism on arvamus, et maailma tuleb mõista kui ainult looduse poolt antud sündmust. Sellele oletusele osutatakse sageli ütlusega, et "kõik on loodus", mis jätab iseenesest lahtiseks, kuidas looduse mõistet tuleb piiritleda. Kui inimene mõistab "loodust" ainult füüsilise olemusena, siis annab ütlus "kõik on loodus" materialistliku või füüsikalise positsiooni. Sellised teooriad näitavad, et ka vaim või teadvus on osa ajust või alternatiivina pole neid üldse või need on kõigest illusioon.

Naturalistlik seisukoht ulatub Kreeka antiikaega: loodus (physis) tähistab siin kõike, mida inimene pole loonud. Inimene ise on loomulik olend nagu kõik teised olendid. Loodusobjekti hilisemad muudatused (nt kündmine, tükeldamine, hooldamine) ei teinud sellest kultuuriobjekti. See kehtis ainult looduslike osade keeruka kokkupanemise kohta täiesti uuteks tervikuks (nt tööriistad, kunstiteosed, ehitised). Mõne iidse filosoofi ettekujutus loodusest vastab teatud viisil igapäevase mõtlemise intuitiivsele juhtkategooriale. ^[1]

Alates 17. sajandi algusest saab naturaalsena määrata iga õpetuse, mis kuulutab looduse kõigi nähete aluseks ja normiks. See oli peamiselt tingitud motivatsioonist kaugeneda religioosses mõttes üleloomulikest nähtustest. Nii mõistetud naturalism lükkab tagasi imede ja üleloomulike olendite olemasolu.

Kaasaegsetes naturalistlikes teooriates alates 20. sajandi algusest on agas ageli esiplaanil loodusteaduse, mitte looduse mõiste. Väidetavalt viiksid loodusteadused maailma struktuuride põhikirjeldusteni ja oleksid selles mõttes filosoofilistest, humanitaarteaduslikest ja igapäevastest meetoditest paremad. Selles mõttes on loodusteadused maailma kirjeldamiseks ja selgitamiseks "kõigi asjade mõõdupuu". ^[2]