Neotektoonika on geotektoonika haru, mis uurib hilises geoloogilises ajas toimunud tektoonilisi liikumisi.
Hiline geoloogiline aeg tähendab antud juhul aega, mis järgneb Miotseenile. Seega käsitleb neotektoonika umbes viimase viie miljoni aasta jooksul toimunud maakoore tektoonilist arengut.[1] Esineb ka teistsuguseid käsitlusi. Sageli rõhutatakse vajadust läheneda igale juhtumile eraldi, mistõttu ei saa tõmmata ranget ajalist piiri. Sellise käsitluse kohaselt loetakse neotektoonika huviorbiiti kuuluvaiks neid tektoonilisi liikumisi, mis on aktiivsed ka tänapäeval.[2] Mõnikord loetakse neotektoonika alla vaid praegu aktiivseid tektoonilisi liikumisi.[3]
Neotektoonika alla kuuluvad maavärinad, aktiivsed murrangud, glatsioisostaatiline maakerge jne.
Termini "neotektoonika" mõtles välja vene geoloog Vladimir Obrutšev.