Opera semiseria

Opera semiseria (pooltõsine teos) on üldnimetus ooperile, mis segab opera buffa ja opera seria elemente. Nimetus semiseria viitab asjaolule, et teoses domineerib tõsine element, kuid lugu lõppeb õnnelikult (lieto fine). Ooperi žanr semiseria arenes välja prantsuse comédie larmoyante (nutune komöödia) mõjul. Koomiliste ja tõsiste figuuride segud olid olemas juba 17. sajandi Veneetsia ja Napoli ooperites, üsna tavalised Claudio Monteverdi ja Francesco Cavalli hilistes ooperites, kuid nendel pole 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse semiseria ooperitega mingit sidet. Pärast seda, kui 18. sajandi esimesel poolel taandus aristokraatlik opera seria ning puhtkoomilisest, rahvapärasest opera buffast ei piisanud enam valgustusajastu heliloojatele ja libretistidele publiku ooperinõudluse rahuldamiseks, astus esile segatud süžeega ooper. Selle žanri esimesed sammud langevad aastatesse 1760–1785, õitseaeg oli aastatel 1789–1830 ja järellainetus ulatus umbes 1850. aastani.

Mõiste semiseria puhtalt esines 18. sajandil väga harva. 1760. aastal kirjeldati selle mõistega Carlo Goldoni libretole kirjutatud Niccolò Piccinni ooperit La buona figliuola. Libretode trükitud variantides esines see määrang esmakordselt Torinos Giuseppe Maria D'Orengo teoste L'illustre villanella (1769) ja Il trionfo della costanza (1769) puhul. 1789. aastal sai samasuguse määrangu Giovanni Paisiello Nina ning siis ka Ferdinando Paeri Camilla (1799) ja Simon Mayri La due giornante (1801).

Esimesed ooperid, tegelikult komponeeritud opera seria  kategoorias, kuid juba faabulas opera buffa elementidega, olid  Wolfgang Amadeus Mozarti  Le nozze di Figaro (1786) ja Don Giovanni (1787). Vastupidi koomilise sisuga ooper, kuid tõsiste elementidega olid Tomasso Traetta Il cavalier errante (1776), Joseph Haydni Orlando paladino (1782) ja mõned Antonio Salieri ooperid nagu La scuola de’ gelosi (1778). Kõik need ooperitüübid olid oma loomult pooltõsised, kuid mitte enam opera seriad selle kitsas tähenduses.

Väga selget eristamist buffo, seria ja semiseria žanrite vahel algselt ei määratletud. Osalt oli see tingitud sellest, et tolleaegses tormilises Itaalia ooperiäris ei olnud sageli aega sellele pöörata mingit tähelepanu. Mõnikord nimetati sama teost erinevates lavastustes erinevates teatrites mitut moodi. Näiteks Mozarti Don Giovannit, mida helilooja ise nimetas dramma giocosoks, väljus tegelikult oma ebahariliku süžee tõttu selgetest žanripiiridest. Seda mängiti Napolis 1812. aastal kui dramma tragi-comico, kuid kasutusel olnud partituuris seisis tragico. 1814. aastal Milanos läks see Mozarti teos käiku kui melodramma semiseria. Carlo Coccia semiseria ooper Clotilde esitati kolmes žanrimäärangus. 1819. aastal Arezzos kui opera seria, Perugias kui dramma semiseria ja Pisas kui opera buffa.

Erinevalt  opera seria faabulates tegutsenud aristokraatlikele ja mütoloogilistele kangelastele asus opera semiseria käsitlema tavaliste inimeste, sageli naiste probleeme ning loobus buffa kangelannade koketeerivast või pahatahtlikest iseloomujoontest. Kuid alles jäi naiste süütult üllas, igal juhul vooruslik olemus ning teatud määral sattumine kurbadesse, ebaõiglastesse, traagilistesse või isegi hirmuäratavatesse  olukordadesse. Tänu lihtsamale ja realistlikumale, sageli maalähedasele miljööle, läks nende persoonide lavaline tegevus publikule korda, tekitas kaastunnet ja võis kutsuda esile pisaraid nagu see toimus Vincenzo Bellini La sonnambula etendustel. Kuna aga semiseria ooperid lõppesid peategelannadele positiivselt, siis asendusid publiku hetkelised pisarad rõõmuhõisetega. Mõnel juhul olid semiseria ooperid ka  sotsiaalkriitilised nagu  Paeri Agnese (1809) ja  Linda di Chamounix (1842).

Alates 19. sajandi II poolest semiseria mõiste ähmastus ja langes kasutuselt ära.