Peetruse evangeelium oli laialt levinud Jeesuse elulookäsitlus esimestel sajanditel, ent aja jooksul läks see kaduma ning tänapäeval on teada sellest vaid fragmendid. Järelejäänud tekst on tähelepanuväärne, sest ta paneb vastutuse Jeesuse ristilöömises kuningas Herodesele, mitte Pontius Pilatusele, pakub, et Jeesus ei kannatanud ega surnud ristil (mis annab alust süüdistuseks doketismis) ning esitab risti antropomorfsena – rist on võimeline iseseisvaks kõneks ja liikumiseks.
Markuse evangeeliumi on nimetatud Peetruse, kelle õpilaseks ja sekretäriks Markus oli, otsustava osa tõttu selle koostamises ka Markuse ja Peetruse evangeeliumiks[1].