Back بيكو (أسطورة) Arabic Pellonpekko Czech Peko German Πέκκο Greek Peko English Pellonpekko Finnish Peko FIU-VRO Պեկո Armenian Peko Italian Peko Latvian/Lettish
|
See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; Anne Vabarna eepose kohta vaata Peko (eepos); orienteerumisklubi kohta vaata artiklit Värska Orienteerumisklubi Peko. |
Peko (soome keeles Pekko, Pellon Pekko) on olend läänemeresoomlaste mütoloogias, koduhaldjas ja viljakusjumalus.
Setumaal peeti Pekot üldiseks aitajaks ja õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutas puunukk (mõnedel andmetel ka vahakuju), mille ees ja peal põletati küünlaid. Kuju hoiti valgesse linasse mähitult viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana 20. sajandini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatel.
Vigala Sassi järgi võib Peko elada koopas, põllul, aidas, oskab kutsuda või keelata vihma, kaitseb kiimaväge, oskab kirjutada ruune.[1]
Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ja kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina. Igal aastal toimuvate Setu kuningriigi päevade ajal valitakse taevase kuninga Peko maapealne asemik – ülemsootska. Kujutelm kuningas Pekost põhineb Anne Vabarna loodud eeposel "Peko", kuningriigi idee on üle võetud 1990. aastatel Rootsi ja Norra metsasoomlastelt.
Maavalla Koja väljaantavatel sirvilaudadel oli kuni 39. aastakäiguni (aastani 10230/2017) tähistatud Peko püha – liikuva pühana oli see sügiskuu kolmandal pühapäeval.[2][3]
- ↑ Aleksander Heintalu e. Vigala Sass. Estide (tšuudide) hingestatud ilm. II. Sõnade seletus. Lk 257.
- ↑ Ahto Kaasik. Sirvide koostamisest. Maavalla Koja koduleht.
- ↑ Maavalla kalender 10232 (2019). 41. aastakäik. Sirvid kujundas Mana Kaasik. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. ISSN 1736312.