Prantsuse 1848. aasta revolutsioon

Eelmiste revolutsioonide kohta Prantsusmaal vaata Prantsuse revolutsioon ja Juulirevolutsioon
Louis-Philippe I, prantslaste viimane kuningas
Louis Blanc, üks kahest tööliste esindajast Teise vabariigi Rahvusassamblees

1848. aasta revolutsioon Prantsusmaal, mõnikord ka Veebruarirevolutsioon (révolution de Février), oli üks revolutsioonilaineid Euroopas. Prantsusmaal lõpetasid revolutsioonilised sündmused Juulimonarhia (1830–1848) ja viisid Prantsuse Teise vabariigi loomiseni.

Pärast kuningas Louis-Philippe'i kukutamist veebruaris valitses Prantsusmaad Teise vabariigi valitud valitsus. Järgnenud kuudel valis see valitsus kursi, mis muutus konservatiivsemaks. 23. juunil 1848 toimus Pariisi rahva ülestõus, mis sai tuntuks kui Juuniülestõus – verine, kuid edutu Pariisi tööliste mäss konservatiivide vastu muutis vabariigi kurssi. 2. detsembril 1848 valiti Louis-Napoléon Bonaparte Teise vabariigi presidendiks, suuresti talupoegade toetusel. Täpselt neli aastat hiljem peatas ta valitud Rahvusassamblee, rajades Teise keisririigi, mis kestis aastani 1870. Louis-Napoléonist sai viimane Prantsuse monarh.

Veebruarirevolutsioon kehtestas põhimõtte "õigus tööle" (droit au travail), ja selle äsja loodud valitsus asutas töötutele "rahvuslikud töökojad". Samal ajal loodi Louis Blanci eestseismisel Luxembourgi palees mingi tööstusparlament, mille eesmärgiks oli töökorralduse skeemi ettevalmistamine. Pinged liberaalsete orleanistide ning radikaalsete vabariiklaste ja sotsialistide vahel viisid Juuniülestõusuni.


From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne