Refuugium

Refuugium ehk pelgupaik on pärit ladinakeelsest sõnast refugium, mille võttis kasutusele Calvin J. Heusser 1955. aastal. Refuugium on maa-ala, kus säilisid sobivad keskkonnatingimused liikide ellujäämiseks ka suurte kliimamuutuste ajal (näiteks jääajad). Alates 1990. aastatest on sama termin kogunud populaarsust ka geneetikute seas, märkimaks regiooni, kust tänapäeval laialtlevinud populatsioonid pärinevad.^[1]

Parasvöötmes elavate liikide refuugiumid asusid üldjuhul lõunapoolsematel aladel. Euroopa lõunapoolsemad refuugiumid asusid Ibeeria, Itaalia ja Balkani poolsaartel. Nende refuugiumite olemasolu kinnitasid esialgu paleoökoloogilised tõendid ja hiljem saadi kinnitust ka fülogeograafia uuringutest. Viimase aastakümne jooksul on mitmed uurimused näidanud, et samasugused lõunapoolsed refuugiumid esinevad ka Põhja-Ameerikas ^[2]. Arvatakse, et Põhja-Ameerikas on refuugiumid olnud Beringias, Nova Scotias, looderannikul ja lõunapoolsetes osades. Muster, milles jääaeg elatakse üle lõuna pool ja jää taandudes rekoloniseeritakse põhjapoolsemad alad, paistab olevat ühtne erinevate parasvöötme taksonitele – nii taimedele, putukatele kui ka selgroogsetele ^[3]. Siinkohal peab märkima, et väljaränne erinevatest refuugiumitest ei pruugi toimuda võrdsel määral.