Back مدرسة تاريخ الأديان Arabic Religionsgeschichtliche Schule German History of religions school English Escuela de la historia de las religiones Spanish École de l'histoire des religions French Religionsgeschichtliche Schule ID 종교사학파 Korean Nábožensko-dejinná škola Slovak
Religioonilooline koolkond oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Saksamaal, Göttingeni ülikooli juures, tegutsenud teoloogide rühma nimetus. Koolkonna esindajad pooldasid valgustusajastu (valgustusfilosoofia) arusaamu ja kasutasid ajaloolis-kriitilist meetodit (teaduslike meetodeid) religioonide tekstide tõlgendamisel. Nad hakkasid nii Vana Testamendi kui Uue Testamendi teoste seletamisel kasutama religiooniloolise võrdlusmaterjali abi, teadmisi mis pärinesid vanade Lähis-Ida ja antiikmaailma ühiskondade uurimistulemustest.
Koolkonda kuulusid: Bernhard Duhm (1873), Albert Eichhorn (1886), Hermann Gunkel (1888), Johannes Wess (1888; pani aluse vormiajaloole), Wilhelm Bousset (1890; koolkonna peamine põhjendaja), Alfred Rahlfs (1891), Ernst Troeltsch (1891; kultuurifilosoof), William Wrede (1891), Heinrich Hackmann (1893). Hiljem liitusid Rudolf Otto (1898; religiooniteaduse edendaja), Hugo Gressmann (1902) ja Wilhelm Heitmüller (1902).
Nad jätkasid Albrecht Ritschli ja tema koolkonna kasutatud (18. sajandil alanud ja 19. sajandil edasi arendatud) ajaloolis-kriitilise tõlgenduse (meetodi) kasutamist Piibli tekstidele, milles ei tehta vahet pühade ja ilmalike tekstide vahel. Näiteks Uue Testamendi kreekakeelset teksti tõlgendatakse samadel alustel nagu kõiki antiiktekste. Kõiki teoloogilisi väiteid (ja usudogmasid) hakati aja jooksul käsitlema oletustena (hüpoteesidena).
Religiooniloolise koolkonna traditsioone jätkas 20. sajandil Rudolf Bultmann, kes sai 20. sajandi ühe mõjukama tõlgendusviisi, piiblihermeneutika (Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni) rajajaks.[1]