Saksa lambakoer | |
---|---|
FCI standard nr 166 | |
Rühm | 1: lamba- ja karjakoerad (v.a šveitsi alpi karjakoerad) |
Alarühm | 1: lambakoerad |
Alajaotis | a, b: pika- ja lühikarvalised |
Standard nr | 166 23.12.2010 (en et) |
Päritolumaa | ![]() |
Kohalik nimi | Deutscher Schäferhund |
Töökatsed | jah |
Kasutus | valve-, karja- ja teenistuskoer |
Tunnused | |
Turja kõrgus | 60–65 cm (isane) 55–60 cm (emane)[1][2] |
Pikkuse indeks | 110–112[3] |
Kaal | 30–40 kg (isane) 22–32 kg (emane)[1][2] |
Kattekarv | tihe, eriti karm ja tihedalt liibuv[1][2] |
Karvkate | mitmesuguse varjundiga hall, pruunikaspunane, kõrbpiirdega, must või mustjaspruun[3] |
Pesakond | 4–9 kutsikat |
Eluiga | 9–13 aastat |
![]() | |
Koer (Canis lupus familiaris) |
Saksa lambakoer on maailmas üks populaarsemaid koeratõuge, mida on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autor on Max von Stephanitz, kes seadis eesmärgiks aretada tark, tugev, vastupidav ja truu koeratõug. Tänapäeval on saksa lambakoer levinuim teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline, kuulekas, hästi õpetatav ja aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer, mistõttu ei sobi ta igale inimesele.