See artikkel räägib 4. sajandil pKr uusplatonistist; 1. sajandil eKr elanud Rooma ajaloolase kohta loe artiklist Sallustius. |
Sallustius (vanakreeka keeles Σαλούστιος Saloustios) oli 4. sajandil elanud vanarooma filosoof, keiser Julianuse sõber. Tema peateos "Jumalatest ja kosmosest" on omalaadne 4. sajandi hellenistliku paganluse katekismus.
Sallustius teos tugineb suuresti Chalkise Iamblichosele, kes ühendas platonismi pütagoorluse ja teurgiaga, kuid samuti Julianuse filosoofilistele kirjutistele.[1] Traktaat on suhteliselt napisõnaline ning valdavalt puudub selles põhjalikumatele neoplatonistlikele tekstidele omane metafüüsiline teoretiseerimine. Teksti eesmärk on tõrjuda üha tähtsamaks muutuva kristluse rünnakuid "to parry the usual onslaughts of Christian polemic" in the face of Christianity's growing preeminence, and "me[e]t theology with theology".[2]
Sallustiuse identifitseerimine on mõnevõrra raskendatud. Mõne autori hinnangul on ta Flavius Sallustius (Hispaaniast pärit Gallia pretoriaaniprefekt 361-363 ja Julianuse kolleeg Rooma konsulina 363. aastal),[3][4], teiste arvates Saturninius Secundus Salutius (surnud pärast 367 pKr[5], pärit Galliast, pretoriaaniprefekt Oriendis 361. aastal).[6] Talle pakuti kahel korral keisritrooni, pärast Julianus ja hiljem pärast Jovianuse surma, kuid ta loobus.[7][8]