Solfataar ehk väävliallikas on väävlirikkaid gaase eraldav fumarool.[1]
Nimetus "solfataar" viitab Napoli lähedal asuvale Solfatara vulkaanile,[2] mis tegutses viimati aastal 1198.[3]
Solfatara vulkaani ja selle fumaroolide ümber sadestunud väävlikogumeid kirjeldas esimesena Plinius Vanem.[4]
Lääne-India vulkaanilistel saartel nimetatakse solfataare soufrière'ks.[3] Sama nime kannavad selles piirkonnas ka mitu vulkaani ja asulat.
Solfataarigaaside peamiseks koostisosaks ei ole väävliühendid, vaid sarnaselt teiste fumaroolidega veeaur. Muud levinud gaasid on süsinikdioksiid (CO2), divesiniksulfiid ehk väävelvesinik (H2S), vesinik (H2), süsinikmonooksiid (CO), vääveldioksiid (SO2), metaan (CH4), vesinikkloriid (HCl) ja vesinikfluoriid (HF). Solfataari peamiseks väävlirikkaks komponendiks on väävelvesinik. Kuna praktiliselt kõik fumaroolid eraldavad väävliühendeid, siis ei moodusta solfataarid selgelt eristuvat rühma. Enamasti on solfataaride ümbrusse sadenenud väävlit, sest väävelvesinik oksüdeerub õhuhapnikuga kokku puutudes veeks ja väävliks.[3]
Solfataarid tekivad peamiselt plahvatusliku pursketüübiga vulkaanide nõlvadele, sest selliste vulkaanide magma gaasisisaldus on suurem kui valdavalt basaltse koostisega magmat purskaval vulkaanil.[3]