Sotsiaaldarvinism

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sotsiaaldarvinism (inglise keeles social darwinism) on turumajanduslik ideoloogia, mis tekkis vastureaktsioonina elitaristliku klassiühiskonna ahistavale tsunftikorrale angloameerika kultuuriruumis. Teoreetiliselt lähtub see inglise loodusteadlase Charles Darwini (1809–1882) evolutsiooniõpetusest ning põhineb kapitalistliku majandusmudeli ja majandusvabaduse kontseptsioonidel. Ideoloogiline eesmärk: võimendada inimlikku ja majanduslikku arengut loodusliku valiku mehhanismi rakendades.

Kapitalistlik majandusmudel lähtub erahuvist ning põhineb eraettevõtlusel ja eraomandil. Valitseb arusaam, et „igaüks on oma õnne sepp“ ning „võitja võtab kõik“, s.t igaühel on õigus taotleda kasumit niipalju, kui ta suudab seda tehingu käigus hankida. Kaotajale jääb alati võimalus õppida tehtud vigadest ja käituda järgmisel korral targemalt. Asjade väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord (mitte selle tootmiskulu) ning majandust juhib hinnamehhanism. Püüd maksimeerida hetke kasumit ja lühinägelik majanduspoliitika põhjustavad keskkonna saastumise, riigi konkurentsivõime languse ning ühiskonna varandusliku kihistumise.

Majandusvabadus tähendab, et riigibürokraatia ei sekku turumajanduslikesse protsessidesse ning igaühel on vabadus kujundada turutehinguid nii, et kasum oleks maksimaalne. Omand on puutumatu, kuid kuna avalikku korda kehtestavale valitsusvõimule on jäänud vaid õigusemõistmise funktsioon, siis peab igaüks ise kaitsma oma vara, s.t relvastuma. Ja kui keegi siseneb loata eraomanduses olevasse (maa)valdusse või ruumi loata, siis on vara omanikul õigus avada tuli sissetungijate pihta. See ideoloogia eitab loomuõiguse kontseptsiooni, tunnustab kapitali omanike eesõigusi ning peab rassilist diskrimineerimist ja puudega inimeste õiguste piiramist, tegelikust olukorrast lähtudes loomulikuks. Üksikisikute koostöö, organiseerumine ja majanduslik ühistegevus oma huvide kaitseks on keelatud, kuna see piiraks turu vabadust.

Majandusareng on mõjutatud turumajanduslikes tehingutes kasutavast rahast, mille emiteerimise ja võlarahana väljalaenamise õigus on vaid pankadel. Võlaraha eest nõutav intress tekitab rahapuuduse ja see ongi selle majandusmudeli põhivahend, millega käivitatakse olelusvõitlus ning luuakse olukord, milles osa ettevõtjaid peab pankrotistuma ja eraisikuid jääma ilma oma eluasemest jms varast.

See ideoloogia toetab veendumust, et nõrkade abistamine raiskab ühiskonna kasutuses olevaid ressursse ning ohustab riigi konkurentsivõimet. Nõrkade ettevõtete „elus hoidmine“ töökohtade säilitamise ettekäändel suurendab vaid ülalpeetavate arvu, mis lõppkokkuvõttes tähendab üha kasvava ressursi kulutamist „arenguvõimetute“ peale. Oht ühiskonna jätkusuutlikkusele tekib ka siis, kui harimatu, omavahel tülitsev ja/või koostöövõimetu rahvamass läheb liikvele ja tahab rännata aladele, kus inimesed oma asjadega hästi toime tulevad. Seda tehakse lootuses, et teises riigis hoolitsetakse nende eest paremini ja nad võivad seal muretult jätkata oma senist eluviisi. Nagu ajalooline kogemus on ikka ja jälle näidanud, hävitab selline „rändrohutirtsude parv“ seni edukalt arenenud rahva toimetuleku alused ning süvendab hoopis üleüldist viletsust.

Selle ideoloogia esindajad on veendunud, et vaba turg tagab:

• sotsiaalse õigluse, kuna turumajanduslik keskkond sunnib iga inimest võtma midagi ette enda toimetuleku tagamiseks ja heaolu suurendamiseks;
• kõige õiglasemad hinnad, sest igaühel on vabadus valida kaupu oma majanduslikest võimalustest ja tegelikest vajadustest lähtuvalt;
• kõige kiirema arengu, sest turumajanduslik konkurents sunnib iga selles osalejat end pingutama ning pakkuma parema kvaliteediga kaupu üha odavama hinna eest.