Spandau vangla

Spandau vangla, 1951

Spandau vangla oli Berliini kõige läänepoolsemas linnarajoonis Spandaus (Lääne-Berliin) tegutsenud vangla.

Spandau vangla ehitati 1876. aastal 134 kongiga Preisi sõjavanglaks. 1919. aastast hoiti seal vangistuses ka tsiviilvange. Tol ajal mahutas ehitis 600 vangi.[1]

1946. aastal võtsid liitlased vangla üle. Hilisematel vangla tegutsemisaastatel toimus vangide järele valvamine rotatiooni korras ja selles olid esindatud nii Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia,Nõukogude Liidu kui ka Prantsusmaa vanglatöötajad.[2]

18. juulil 1947 paigutati Spandau vanglasse seitse Nürnbergi protsessides vangistusse mõistetud natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjaroimarit.

Rudolf Heß, üks Spandau vangla eluaegsetest vangidest (1945)
  • Rudolf Heß, vang nr 7, mõistetud eluaegsesse vangistusse;
  • Walther Funk, vang nr 6, mõistetud eluaegsesse vangistusse, vabastati 1957;
  • Erich Raeder, vang nr 2, mõistetud eluaegsesse vangistusse, vabastati 1955;
  • Albert Speer, vang nr 5, mõistetud vangi 20 aastaks, vabastati 1966;
  • Baldur von Schirach, vang nr 1, mõistetud vangi 20 aastaks, vabastati 1966;
  • Konstantin von Neurath, vang nr 3, mõistetud vangi 15 aastaks, vabastati 1954;
  • Karl Dönitz, vang nr 4, mõistetud vangi 10 aastaks, vabastati 1956.

Spandau vangidele lubati harva külastajaid ja kirju, samuti piirati lugemist ja vangide omavahelist suhtlemist ka suhtlemist vangivalvuritega.[3]

  1. Spandau Prison Western Allies Berlin, veebiversioon (vaadatud 24. oktoobril 2017) inglise keeles
  2. Moments in U.S. Diplomatic History, 134 Cells, One Inmate: The Closure of Spandau Prison, veebiversioon (vaadatud 24. oktoobril 2017) inglise keeles
  3. WOLFGANG SAXON, Spandau Prison: Hess's Lonely Dungeon, 18. august 1987, The New York Times, veebiversioon (vaadatud 24. oktoobril 2017) inglise keeles

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne