See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2016) |
Spinn[1] või spinnimine[2] on poliitikas, suhtekorralduses ja vähemal määral äriettevõtete kommunikatsioonis kasutatav propaganda vorm, mis püüab mõjutada avalikku arvamust mõne sündmuse, organisatsiooni või avaliku elu tegelase kohta tõde väänates. Kui traditsioonilises suhtekorralduses ja reklaamis võidakse faktide esitlemisel kasutada loomingulist lähenemist, siis spinn viitab silmakirjaliku, petliku ja manipuleeriva eesmärgi olemasolule.[1] Spinni kasutatakse tavaliselt sündmustel või situatsioonides, mida peetakse ebasoodsaks või potentsiaalselt kahjulikuks mõne toote, brändi või isiku mainele.
Sageli seostatakse spinni ja pressikonverentse (eelkõige poliitilisi pressikonverentse), seega kutsutakse ruume, kus konverentse peetakse, ka "spinn-ruumideks".[3] Suhtekorraldajad, küsitluste läbiviijaid ja meedia nõustajaid, kes loovad petlikke või eksitavaid sõnumeid, võib nimetada "spinndoktoriteks" või "spinnmeistriteks".
Tavaline spinnimise taktika kujundab ümber sündmuse või küsimuse arusaama, vähendades negatiivset mõju avalikule arvamusele. Näiteks, ettevõte, mille populaarsest tootest leitakse turbevigu, võib olukorra ümber kujundada, kritiseerides oma konkurendi toodete ohutusnõuetele vastavust või rõhutades selle tootekategooriaga juba kaasnevate riskide olemasolu. Selleks võidakse kasutada tabavat loosungit, mis aitab panna avalikkust uskuma ettevõtte subjektiivset seisukohta, võimaldades seeläbi juhtida tähelepanu toote negatiivsetelt külgedelt eemale. [4]
Spinnimine nõuab kogemust, mistõttu kasutatakse selleks spetsialiste – meedianõunikke ja -konsultante. Suurimad ettevõtted palkavad selleks otstarbeks kommunikatsioonivaldkonna eksperte. Kui algselt peeti erasektorit spinni kasutusalaks, siis 1990.–2000. aastatel hakati poliitikuid ja nende meeskondi oponentide poolt süüdistama petliku spinnitaktika kasutamises avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Poliitiliste spinnivõtete hulka kuuluvad uue, potentsiaalselt negatiivse info salgamine või selle avaldamine tööpäeva lõpus või viimasel päeval enne pikka nädalavahetust; oma tööandja või oponeerija eelnevatest kõnedest tsitaatide valikuline väljatoomine, jätmaks muljet, et ta propageerib teatud seisukohti; halvustava valeinfo lekitamine vastase kohta. [5]