Sulfiidsed mineraalid

Sulfiidsed mineraalid ehk kalkogeniidid on anorgaanilised ühendid, mis sisaldavad üht või mitut metalli või poolmetalli ja väävli aatomit. Sulfiidsed mineraalid sarnanevad metallidega ka omaduste poolest: neil on tihti metalne läige, suur tihedus, hea elektrijuhtivus jne. Enamiku sulfiidide kristallstruktuuri ehitus on võrdlemisi lihtne.

Sulfiidide keemilist koostist iseloomustab valem M_aS_b, kus M ja S on vastavalt metall ja väävel ning a ja b on täisarvud, mis annavad võimalikeks sulfiidide keemilisteks valemiteks M₂S, MS, M₃S₄ ja MS₂. Olulisemad sulfiidide koostises esinevad metallid on raud, vask, nikkel, plii, koobalt, hõbe ja tsink. Kokku on sulfiidseid mineraale ligikaudu 500. Neist olulisemad on püriit (FeS₂), galeniit (PbS), sfaleriit (ZnS), kinaver (HgS), molübdeniit MoS₂, kalkopüriit (CuFeS₂), markasiit (FeS₂) jne. Suurem osa metallimaakidest on sulfiidsed, mis teeb need mineraalid ja neid sisaldavad kivimid olulisteks maavaradeks.

Tekkelt on sulfiidsed mineraalid enamasti hüdrotermaalsed või magmalised, harvem ka diageneetilised.

Sulfiidid liigitatakse kolme klassi:

1. vesiniksulfiidi (HS) soolad, mida loetakse lihtsate sulfiidide hulka;
2. tisulfiidid, mis on hapnikuvabad soolad, kus väävel asendab hapnikku;
3. polüväävelhappe soolad.

Tööstuses on sulfiidid peamiseks mitterauametallide maagiks, nagu näiteks vask (Cu), tsink (Zn), plii (Pb), elavhõbe (Hg) ja koobalt (Co).^[1]