Suur reduktsioon

Suur reduktsioon ehk mõisate riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmise protsess Rootsi riigis ja Rootsiaegses Läänemereprovintsides sh. Eesti- ning Liivimaal, mis toimus 17. sajandi lõpus.

Reduktsioon (ladina keeles reductio 'tagasi viimine') oli kuningavõimu poolt aadlikele läänistatud riigimõisade tagasivõtmisprotsess, eriti Rootsis ja Poolas 16.–17. sajandil. Seoses Rootsi kuningriigi finantsraskustega ja eriti sõjaliste kulutuste suurenemisega tegi Rootsi Riigipäev juba kuningas Karl X Gustavi ajal (1654–1660) 1655–1687 osalise, nn neljandikreduktsiooni.

Rootsi kuninga (1660–1697) Karl XI ajal 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus nn. Suur reduktsioon. Mõisate reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigis kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides (Rootsi Pommeri, Rootsi Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond) ja valdustes.

1681. aasta Stockholmi riigipäeval otsustasid kolme: vaimulikkude, linnade ja talupoegade seisuste esindajad - neljanda aadliseisuse protestidele vaatamata, et:

1. Tuleb kõik laenumõisad, mis kroonu päralt on olnud ja seadusevastasel teel (1604. aasta Norrköpingi riigipäeva otsustega formuleeritud normide vastaselt, mis olid Rootsis alati maksvusel olnud, kuid mida tegelikult pole täidetud, eraomanduseks on läinud) riigi kätte tagasi võtta;
2. See otsus peab ka kõigi Rootsi riigi provintside kohta maksev olema^[1].

Mõisate reduktsiooni põhjuseks oli kuninga Karl XI ja kuninganna Kristiina poolt nende valitsusajal läbi viidud riigimaade kinkimine aadelkonnale, kes aga ei pidanud tasuma riigimakse, mistõttu olid vähenenud kuningriigi sissetulekud ning riigikassa oli pidevates finantsraskustes. Reduktsioon vähendas aadli maavaldust Rootsi kuningriigi Rootsi ja Soome aladel rohkem kui poole võrra (Rootsis ja Soomes oli aadli maavaldus 1652. aastal 43 645, 1700. aastal 17 050 talu) ning reduktsioon pani seisma aadli katsed talupoegade õigusi vahendada; ja kuningavõimu kehtestamine krahvkondade ja vabahärraskondade kaotamine murdis kõrgaadli võimu Rootsis ning kindlustas absolutistliku kuningavõimu^[2].

Reduktsioonile allusid Läänemereprovintsides kaht liiki mõisad: Rootsi aadli ja Liivimaa aadli mõisad. Üle poole Liivimaa adramaade arvust oli isikute käes, kes olid Rootsi rüütelkonda immatrikuleeritud, Arvestamata, kas nad olid pärit Rootsi või Liivimaa aadlisuguvõsadest, käisid need mõisad Rootsi riigipäeva otsuse põhjal reduktsiooni alla, sest formaalselt olid nende omanikud Rootsi riigipäeval kaasa hääletanud nende tagastamiseks. Niisuguste maade tagastatavuse üle otsustas Rootsi reduktsioonikomisjon Stockholmis täiesti ühesugusel alusel Rootsi riigis leiduvate mõisatega^[3]. Eesti- ja Liivimaa aadlile kuuluvate mõisate reduktsiooni teostamine pidi jääma erilise Eesti- ja Liivimaa jaoks nimetatud reduktsioonikomisjoni hooleks. Komisjoni juhiks nimetati pärastine (1681–1687) Eestimaa kuberner kindralmajor Robert Lichton, kes nimetati komisjoni juhatajaks 4. jaanuaril 1681. aastal.

1681. aastal määrati Liivimaa majandusasehalduriks reduktsiooni läbi viimiseks riigile tagastatud mõisade üle Jakob Sneckensköld (surn. 1686/1687)^[4]. Liivimaa reduktsioonikomisjoni 2. reduktsioonikomissariks 1684 Jakob Sneckensköldi kõrval Liivimaal oli Košķele ja Lobērģi mõisnik Michael von Strokirch (1649–1723)^[5] ja üheks komisjoniliikmeks Viitina mõisnik ja endine Liivimaa maamarssal Otto Friedrich von Vietinghof-Scheel (1640–1709). Sneckensköldile koos Strokirch’iga tehti ülesandeks teostada reduktsioon Liivimaa aadli mõisade suhtes.

Eestimaa reduktsioonikomisjoni esimees oli 16. juunist 1681 Engel Hartmann - 1688. aastast, aadeldatult^[6] von Ehrenthal (1652–1701)^[viide?] ning järgnevalt reduktsioonikomissarideks (1685–1688)^[7] Carl Bonde (1648–1699) ja Hans Heinrich von Tiesenhausen. 1686–1688. aastatel koostati Eestimaa reduktsioonikomisjoni käsul mõisate inventuuriaktid ja vakuraamatud.

Ingerimaa kubermangus oli Ingerimaa reduktsioonikomisjoni ja revisjonikomisjoni esimees Carl Gustaf Gyllencreutz (1637–1720)^[8]