Taani koloniaalimpeerium

Taani koloniaalimpeerium (taani keeles danske kolonier) ja Taani-Norra impeerium tähistavad Taani-Norra (pärast 1814. aastat ainult Taani) valduses olnud kolooniaid 1536. aastast kuni ligikaudu 1945. aastani. Impeeriumi haripunktis ulatus see neljale kontinendile (Euroopa, Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia) ja 1800. aasta paiku oli selle pindala ligikaudu kolm miljonit ruutkilomeetrit.^[1]

Koloniaalse laienemise periood märkis tõusu ka personaalunioonis olevate taanlaste ja norralaste staatuses ja võimus. Kuna Taani-Norra uniooni hegemoon oli Taani (Statsfædrelandet ehk "Riigiisade maa"), asuvad uniooni kõige monumentaalsemad paleed Kopenhaagenis ehk tänase Taani pealinnas. Ka Norra tunnustas Kopenhaagenit pealinnana ja paljud norralased asusid kas Kopenhaagenisse tööle, sealsesse ülikooli õppima või liitusid kuningliku laevastikuga.

Pärast mitme Skandinaavia poolsaarel asunud territooriumi kaotamist hakkas Taani-Norra 17. sajandil Aafrikas, Kariibi mere piirkonnas ja Indias kolooniaid, forte ja kauplemispunkte rajama. 1814. aastast, mil Norra oli pärast Napoleoni sõdu Rootsile loovutatud, säilitas Taani selle, mis oli järel Norra suurtest keskaegsetest koloniaalvaldustest.

Taani kuningas Christian IV algatas Taani-Norra väliskaubanduse laienemise poliitika osana tollast Euroopat haaranud merkantilistlikust lainest. Taani-Norra esimene koloonia rajati 1620. aastal India lõunarannikule Tranquebari (taani keeles Trankebar). Koloonia rajanud ekspeditsiooni juhtis admiral Ove Gjedde.

Tänaseks on sellest impeeriumist jäänud Taanile alles vaid kaks algselt Norrale kuulunud Rigsfællesskabet'i osa moodustavat koloniaalala: Fääri saared ja Gröönimaa. Fääri saared olid aastani 1948 Taani maakond ja Gröönimaa koloniaalstaatus lõppes aastal 1953. Nüüdseks on tegemist Taani kuningriigi autonoomsete omavalitsuslike piirkondadega.