Thevenini teoreem

Thevenini teoreem, ka Helmholtzi-Thévenini teoreem, on lineaarsete elektriahelate teoorias teoreem, mille kohaselt mistahes viisil kahe väljundklemmi vahele ühendatud lineaarsete elementidega elektriahel on asendatav ekvivalentse ideaalse pingeallika ja ekvivalentse takisti jadaühendusega, kusjuures

• ekvivalentne pingeallika pinge ${\displaystyle U_{\text{th}}}$ on võrdne pingega ${\displaystyle U}$ vaadeldava elektriahela väljundklemmide vahel, kui see ahel on tühijooksu olukorrus, s.t kui klemmide vahele pole midagi ühendatud;
• takisti ekvivalentne takistus ${\displaystyle R_{\text{th}}}$ on võrdne takistusega ${\displaystyle R}$ ahela väljundklemmide vahel, kui pinge- ja vooluallikad on passiivsed, s.t pingeallikad lühistatud ja vooluallikad katkestatud.

Ekvivalentsete parameetritega ${\displaystyle U_{\text{th}}}$ ja ${\displaystyle R_{\text{th}}}$ skeemi nimetatakse vaadeldava elektriahela kui „musta kasti“ Thevenini aseskeemiks.

Ekvivalentsed parameetrid saadakse eksperimentaalselt kahe mõõtmise tulemusena:

• ekvalentse pinge leidmiseks mõõdetakse tühijooksupinge (koormuseta klemmide vahel) ${\displaystyle U_{\text{th}}=U}$;
• ekvivalentse takistuse saamiseks mõõdetakse klemmidevaheline lühisvool ja arvutatakse takistus ${\displaystyle R_{\text{th}}=U/I}$.

Ekvivalentsus tähendab siin seda, et ühesuguse koormuse korral on pinge ja vool aseskeemi klemmidel niisama suured kui tegeliku ahela klemmidel.

Kirjeldatud teoreemi formuleeris kõigepealt Saksa teadlane Hermann von Helmholtz 1853. aastat ja seejärel temast sõltumatult Prantsuse elektriinsener Léon Charles Thévenin 1883. aastal. Selle teoreemi kasutamine võimaldab lihtsustada elektriahelate analüüsi.