Thomas Abbt

Thomas Abbt (25. november 1738 Ulm – 3. november 1766 Bückeburg) oli saksa kirjamees ja filosoof.

Tema varavalgustuslikud populaarfilosoofilisi traktaadid, eriti Seitsmeaastasest sõjast inspireeritud tuntud teos "Surmast isamaa eest" (1761), mis on inspireeritud Preisi kuninga Friedrich II kaotusest Kunersdorfi lahingus 1759, ja palju loetud "Teenest" andsid panuse saksa kirjanduse uuendusse. Ta oli emotsionaalse riigikäsituse teerajaja.

Teose "Surmast isamaa eest" keskmes on poliitiliselt vooruslik kodaniku ja riigi suhe valgustatud monarhias. Voorus seisneb mõistuspärase riigivormi emotsionaalses ja intellektuaalses tunnustamises: "Isamaa hääl ei saa enam kõlada, kui vooruse õhk on kord ära võetud. Aga kus seda õhku veel hingatakse, olgugi et ta pole äge, sealt ei mürise kunagi tormi, peab viga olema kuulmises, kui isamaa häält ei kuulda." Poliitiline voorus jätab varju seisusliku korra: "Kõik ühineb ja esineb varemalt nii uhke kodaniku-nime all." Abbti on mõjutanud Johann Georg Zimmermanni teos "Von dem Nationalstolze" ning ka Christian Wolffi riigifilosoofia. Romaanis "Sebaldus Nothanker" osutas Friedrich Nicolai hiljem ohule, et piirkondlikult piiratud rahvuslik uhkus paneb sakslased sakslaste vastu võitlema. Abbt oli Friedrich II-st vaimustatud ja püüdis talle vabatahtlikke sõdureid võita. See teos tegi ta kuulsaks ja tõi talle kontaktid Berliini kirjandusringkondadega.

Teoses "Teenest", mida peetakse tema peateoseks, asetas ta inimlikud omadused ajaloofilosoofilisse konteksti. Raamat ilmus Friedrich Nicolai kirjastuses. Avaldamisele eelneb ulatuslik kirjavahetus, milles Nicolai ja Mendelssohn püüavad Abbti "kummalist ja veidrat" stiili parandada. Teose taustal on Friedrich II asutatud orden "Pour le mérite". Abbt austab kõigi kodanike teenet riigi ees. Ta uuris ajalooliste näidete najal "vaimusuurust", "hingetugevust", "südameheadust" ja "head tahet". Kõne all on nii vallutajad, sõdurid ja pühakud kui ka kirjamehed, kunstnikud, jutlustajad ja eraisikud, sest teene riigi ja kogukonna ees ei sõltu seisusevahedest. See teos tegi Abbti tuntuks kogu Saksamaal.

Johann Joachim Spaldingi raamat "Über die Bestimmung des Menschen" ajendas Mendelssohni ja Abbti vahelise pika kirjavahetuse, mis pakub vaimuloolist huvi. Abbt kirjutas teosele ka ilusa retsensiooni, mis ilmus väljaandes "Briefe, die neueste Litteratur betreffend".

Ta kirjutas palju ajaloolisi, poliitilisi, esteetilisi ja filosoofilisi esseesid, need kirjutas ta ühe hingetõmbega. Georg Gervinus on tema teemade paljususe tõttu leidnud, et Abbtil oli kalduvus tegelda mitte millegi kindlaga.

Gotthold Ephraim Lessingi tulise imetlejana järgis Abbt tema õpetlikku, kerget ja vestluslikku proosastiili. Luulest ta lugu ei pidanud, näiteks Friedrich Wilhelm Klopstocki luulet pidas ta ülespuhutuks.

Ta laidab Christian Fürchtegott Gellerti mõõdukust ning taotleb reipamat proosastiili. Samuti laidab ta vagatsemist.

Enda stiili laseb Abbt oma Berliini sõpradel meeleldi parandada: "Teie märkustele minu kirjutuslaadi kohta vaatan ma igatsusega vastu. Ma tunnen, et see on tahumatu; aga sulg kukub mul käest, kui ma siin mitte kellegi poolt julgustatuna tahan töötada, et seda lihvida. Sageli tundub mulle, et ideed ei ole minu peas korrastatud ja et ma pean end siis aitama nagu koolipoiss, kes ei taha takerduda."

Nicolail õnnestus saada Abbt ka ajakirja Allgemeine Deutsche Bibliothek retsensendiks. Sinna tegi Abbt 37 kaastööd.