Tintoretto

Tintoretto (kodanikunimega Jacopo Comin^[1]) (12. september 1518 Veneetsia – 31. mai 1594 Veneetsia) oli Itaalia hilisrenessansi maalikunstnik.

Nooruses tunti teda ka Jacopo Robusti nime all, kuna tema isa oli "robustsel viisil" kaitsnud Padova väravaid Cambrai liiga sõjas (1509–1516) Saksa-Rooma keisri vägede rünnaku eest.

Tintoretto sündis 22-lapselise pere vanima lapsena. Tema isa Giovanni oli värval (itaalia keeles tintore) ja sellest sai Jacopo endale hüüdnime Tintoretto, mis tähendab väikest värvalit või värvali poega. Perekond ise pärines vanemate andmete järgi Luccast, uuemate andmete järgi Bresciast, mis kuulus Veneetsia Vabariiki.^[1]

Tintoretto õppis ja töötas Veneetsias. Seal õppis ta lühikest aega ka Tiziani juures. Kuid juba kümne päeva pärast saatis Tizian ta koju. Kuulujuttude järgi nägi umbes 56-aastane Tizian umbes 15-aastases õpipoisis nii suurt annet, et sai tema peale kadedaks ega tahtnud teda õpetada. Tõenäolisemalt näitasid Tintoretto joonistused nii suurt iseseisvust, et Tizian otsustas, et kuigi Jacopo võib saada kunstnikuks, ei tuleks temast head õpipoissi. Tintoretto jäi kuni surmani Tiziani geeniuse austajaks, kuid sõpru neist ei saanud.

1550 abiellus Tintoretto Veneetsia aadliku Faustina de Vescoviga. Abielust sündis mitu last, arvatavasti 2 poega ja 5 tütart. Lisaks oli Tintorettol väljaspool abielu sündinud tütar Marietta Robusti, keda ta samuti kasvatas ja maalima õpetas. Mariettast sai oma aja üks väheseid naiskunstnikke.

Õpilasi oli Tintorettol vähe: tütar, pojad ja Antwerpenist pärit Maarten de Vos. Nad olid kõige rohkem keskpärased kunstnikud. Küll on aga Tintoretto mõjusid nähtud El Greco loomingus. El Greco nägi Tintoretto teoseid sel ajal, kui ta Veneetsias viibis.

Tintoretto armastas kõiki kunste. Nooruses mängis ta lautot ja teisi muusikariistu, millest mõne valmistas ta ise. Ta valmistas teatri jaoks lavakujundusi ja projekteeris näitlejatele kostüüme. Ta oli ka mehaaniliste seadmete valmistamises osav.

Tintoretto oli seltskonnas meeldiv kaaslane, kellel oli külluses meeldivaid teravmeelseid ütlemisi, aga ta ise naeratas harva. Kuid oma töö huvides elas ta väga tagasihoidlikult. Isegi siis, kui tal parajasti tellimusi polnud, jäi ta oma ateljeesse, kuhu ta ei lasknud õieti kedagi peale oma abiliste, isegi lähimaid sõpru mitte, ja oma töömeetodid hoidis ta saladuses.