Transkriptsioonifaktoriks nimetatakse molekulaarbioloogias ja geneetikas valku, mis seondub spetsiifilistele DNA järjestustele, kontrollides seeläbi mRNA molekulide transkriptsiooni kiirust DNA-lt.[1][2] Transkriptsioonifaktorid täidavad seda ülesannet kas üksi või kompleksis teiste valkudega, mis soodustavad (aktivaator) või blokeerivad (repressor) RNA polümeraasi värbamise spetsiifilistele geenidele DNA molekulil.[3][4][5] Transkriptsioonifaktorite põhitunnuseks on see, et nad sisaldavad ühte või mitut DNA-d siduvat domeeni (DBD-d), mis tunnevad ära ja moodustavad kompleksi DNA molekuli spetsiifiliste järjestustega reguleeritavate geenide läheduses.[6][7] Teised valgud, nagu koaktivaatorid, kromatiini remodelleerijad, histoonide atsetülaasid, deatsetülaasid, kinaasid ja metülaasid, mängivad ka olulist rolli geenide regulatsioonis, aga neil puudub DNA-d siduv domeen ja seega neid ei klassifitseerita tavaliselt transkriptsioonifaktoriteks.[8] Siinjuures erandiks on üldised transkriptsioonifaktorid, mis kõik ei sisalda DNA-d siduvat domeeni, aga on ikkagi liigitatud transkriptsioonifaktorite hulka.
<ref>
-silt. Viide nimega LA
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega HZm19
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega vVFn5
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega 3u8sd
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega kVPTO
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega V4UOu
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega mMsFd
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega BR
on ilma tekstita.