Tsirkoon

Tsirkoon on saarsilikaatide hulka kuuluv silikaatne mineraal.

Tsirkooni idealiseeritud keemiline valem on ZrSiO₄, kuid praktikas on tsirkoonile väga omased asendumised, mille käigus on osa tsirkooniumist asendunud teiste elementidega, kõige tüüpilisemalt hafniumi, uraani ja tooriumiga. Hafnium on tsirkooni kristallis alati esindatud (hafniumi ja tsirkooniumi aatomite suhe on tavaliselt 0,02...0,04).^[1]

Tsirkoon on magmalise tekkega, kristalliseerudes varakult, mistõttu on kristallidel tavaliselt ruumi kasvada iseloomuliku kujuga piklikeks nelinurkseteks prismadeks, mille otstes on madalad püramiidid. Ehkki tsirkoon ei ole tema koostisse kuuluvate elementide väikse leviku tõttu mahuliselt kuigi oluline mineraal, on ta ometi lisaks paljudele tardkivimitele olemas peaaegu alati ka terrigeenseis setteis ja settekivimeis. Põhjuseks on tsirkooni väga hea vastupidavus murenemisprotsessidele. Tsirkoon on uraani- ja tooriumisisalduse tõttu radioaktiivne, mistõttu on tal kalduvus aja jooksul iseenda kristallstruktuuri sisemise kiirguse abil lõhkuda. Seda protsessi nimetatakse metamiktiseerumiseks.

Radioaktiivsete isotoopide poolestusaegade teadmine annab võimaluse määrata tsirkoonikristalli vanust, mistõttu on tsirkooni geoloogias väga laialdaselt kasutatud kivimite absoluutse vanuse määramisel.

Tsirkoon on peamine tsirkooniumi allikas. Tsirkooni kaevandatakse rasketest mineraalidest rikastunud liivast. Enamasti on tsirkoonikristallid ülipeente liivaterade mõõtmetega, kuid mõnikord esineb ka suuremaid kristalle, mis on läbipaistvuse korral hinnatud vääriskividena. Seda eelkõige tsirkooni kõrge murdumisnäitaja tõttu, mis teeb ta mõnevõrra sarnaseks teemandiga.