Tumeaine ehk varjatud aine on aineliik füüsikas, mida ei ole näha, kuid mida on tunda tema raskusjõu tõttu. See tähendab, et ta osaleb gravitatsioonilises vastasmõjus tavaainega, kuid ei kiirga valgust ega muud elektromagnetkiirgust ning on seetõttu nähtamatu optilistele, infrapuna- ja raadioteleskoopidele.
Astronoomiliste vaatluste põhjal oletatakse, et tumeaine moodustab umbes 83% universumis leiduvast ainest.[1]
Esimesed viited puuduvale massile tulid Jan Henrik Oortilt, kes näitas, et teadaolevast massist ei piisa meie galaktika tähtede kiiruste seletamiseks.[2][3] Hilisemad tõendid tumeaine olemasolule tulid 1934. aastal Fritz Zwickylt, kes pakkus selle välja, et seletada galaktikate liikumist galaktikaparvedes, kus tähesüsteemide suure kiiruse seletamiseks ei piisanud valgust kiirgava aine raskusjõust. Hilisematest uuringutest on tumeaine olemasolule viidanud galaktikate pöörlemiskõverad (Vera Rubini ja Kent Fordi tööd, gravitatsiooniläätsed ning kuuma gaasi jaotus galaktikates ja galaktikaparvedes.[4]
Praeguse arusaama järgi on tumeaine valdavalt mittebarüoniline, nõrgale vastastikmõjule alluv massiivne elementaarosake, mida ei eksisteeri standardmudelis.
Eesti teadlastest on olulise panuse tumeaine uurimisse andnud Ernst Öpik, Grigori Kusmin, Ants Kaasik, Enn Saar ja Jaan Einasto.
<ref>
-silt. Viide nimega wmap7
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega csxkz
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega 6l2vN
on ilma tekstita.