Vaba tahte probleem filosoofias seisneb küsimuses, kas ja kuidas on ühitatavad väide, et inimesel on vaba tahe, ja deterministlik väide, et inimese valikud ja teod on determineeritud või ära määratud füüsikaliste loodusseadustega, inimese bioloogilise loomusega, psühholoogiliste teguritega, Jumalaga või millegi muuga. Vastavalt sellele, mida peetakse determineerijaks, võtab vaba tahte probleem erinevaid kujusid.
Arusaam vabast tahtest tuleneb eeskätt inimese vastupandamatust subjektiivsest muljest, et meie teod lähtuvad meie endi otsustest, tundest, et inimestel on moraalne vastutus oma tegude eest, nii et me pälvime kiitust või laitust, (vaba tahet nähakse tavaliselt moraalse vastutuse eeldusena) ning arusaamast, et ükski minu otsus ei olnud paratamatu ning ma oleksin iga kord võinud teha ka teistsuguse otsuse.
Arusaam determineeritusest aga teaduslikust, religioossest või muust maailmavaatest (füüsikalised loodusseadused, millele kõik, sealhulgas inimene, allub, on deterministlikud ja üldkehtivad; Jumal on kõiki sündmusi determineeriv põhjus).
Vähemalt esmapilgul on need arusaamad omavahel vastuolus. Probleemi lahendusettepanekud, mis vastuolu olemasolu eitavad, paigutatakse kompatibilismi ehk pehme determinismi (näiteks Gottfried Leibniz ja David Hume) alla ja vastuolu kinnitavad lahendusettepanekud inkompatibilismi alla. Inkompatibilism jaguneb kaheks teineteist välistavaks seisukohaks: karm determinism (näiteks Baruch Spinoza, Joseph Priestley) jaatab determinismi ja eitab vaba tahet; libertarism (näiteks William Ockham, Thomas Reid) jaatab vaba tahte olemasolu ja eitab determinismi, asendades selle mingit laadi indeterminismiga.