Valgesaba-pampahirv | |
---|---|
![]() Isane valgesaba-pampahirv | |
![]() Emane valgesaba-pampahirv | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Imetajad Mammalia |
Selts |
Sõralised Artiodactyla |
Sugukond |
Hirvlased Cervidae |
Alamsugukond |
Capreolinae |
Perekond |
Odocoileus |
Liik |
Valgesaba-pampahirv |
Binaarne nimetus | |
Odocoileus virginianus (Zimmermann, 1780) | |
![]() |
Valgesaba-pampahirv (Odocoileus virginianus) on hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline.
Valgesaba-pampahirv pärineb Põhja-Ameerikast. Ta on levinud Põhja- ja Kesk-Ameerikas ning kohati Lõuna-Ameerikas. Võõrliigina elab Kariibi mere saartel, kuid ka mõnel pool Euroopas, sealhulgas Soomes ja Uus-Meremaal. Valgesaba-pampahirved introdutseeriti 1934. aastal Soome, mille lõunapoolses osas on neist kujunenud suur populatsioon. Lisaks leidub neid peale loomaaedade ja hirvefarmide väikeste asurkondadena Tšehhis, Serbias ja Horvaatias.[2][3]
Valgesaba-pampahirv on lähisuguluses mustsaba-hirvega.[4]
Nende keskmine eluiga on looduses 2–3 aastat. Harva elavad nad looduses üle 10 aasta. Vangistuses võivad nad elada kuni 20 aastat.[5]
Nad elavad perekondlikes seltsingutes ning talvel suuremates, kuni 25-liikmelistes karjades.
Valgesaba-pampahirved on väga kohatruud ning sageli võib neid näha suurematel lagendikel ja metsaservadel, mille läheduses on põllulapid.
Ohu korral valgesaba-pampahirved enamasti põgenevad, kuid nad võivad ka hoiatavalt maapinda trampida ja norsatavaid hääli teha. Joostes hoiavad nad saba püsti ning sabapiirkonna valge "sabapeegel" muutub nähtavaks.[3]