Varipangandus

Varipangandus ehk pangandusväline laenuvahendus (inglise keeles shadow banking) on krediidivahendussüsteem, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusalasid.

Termin võeti kasutusele USA-s ülemaailmse finantskriisi ajal, tähistamaks pangandusväliseid finantsasutusi, kes tegelesid pangalaenude väärtpaberistamisega. Need finantsasutused ei kuulunud finantsjärelevalve alla ning seetõttu puudus ülevaade väärtpaberistamise käigus jagatud riskide kaetusest ja hindamisest. Tekkisid kahtlused loodud finantsvarade tegeliku väärtuse suhtes ning see mängis olulist rolli finantskriisi vallandumises. Rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas G20 riike esindava finantsstabiilsuse nõukoguga on seetõttu pärast kriisi aktiivselt varipangandusel silma peal hoidnud, hinnanud selle mahte ning uurinud finantsstabiilsust ohustavaid riske ja võimalusi nende vähendamiseks.^[1]

Finantsstabiilsuse nõukogu hinnangul oli ülemaailmse varipangandussüsteemi maht 2010. aastal ligikaudu 46 triljonit eurot, mis on oluliselt rohkem kui 2002. aastal (21 triljonit eurot). See moodustab 25–30% kogu finantssüsteemist ja pool pankade varade mahust. USA-s on kõnealune osakaal veelgi suurem, hinnanguliselt 35–40%. ^[2] 2015. aasta neljandas kvartalis oli laialt defineeritud varipanganduse maht Euroopa Liidus 37 triljonit eurot, mis moodustas 36% kogu liidu finantssektori varadest ning ligikaudu 250% Euroopa Liidu 2015. aasta SKP-st. Võrreldes 2012. aastaga toimus 22-protsendiline kasv. ^[3]

Mõistet "shadow banking" on tõlgitud eesti keelde erinevalt. Näiteks Euroopa Komisjoni 2012. aasta rohelises raamatus ja muudes komisjoni avaldatud materjalides kasutatakse mõistet "varipangandus". Eesti Pank on oma 2015. aasta esimeses finantsstabiilsuse ülevaates aga märkinud, et termin "varipangandus" on suhteliselt ebaõnnestunud, sest sarnaneb ebaseaduslikku majandustegevust tähistava "varimajandusega", ning on eelistanud seetõttu kasutada terminit "pangandusväline laenuvahendus".