Viirused inimkonna ajaloos

See artikkel kirjeldab viiruste ja viirushaiguste mõju inimkonna ajaloole.

Viiruste põhjustatud epideemiad algasid, kui muutus inimeste käitumine neoliitilise revolutsiooni ajal umbes 12 000 aastat tagasi ja asuti elama tihedamini asustatud põllumajanduslikes kogukondades. See võimaldas viirustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Suurenes ka taime- ja loomaviiruste hulk. Inimeste sõltuvuse kasvades põllumajandusest ja loomakasvatusest tõid vastavalt kartulit ja veiseid hävitanud viiruste perekonnad Potyvirus ja morbilliviirus kaasa traagilisi tagajärgi.

Rõugeviirused ja leetriviirus on ühed vanimad inimest mõjutanud viirused. Teisi loomi mõjutanud viirustest arenenuna esines neid inimestel esimesena tuhandeid aastaid tagasi Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Ameerika koloniseerimise ajal viidi viirused ka Uude Maailma, kuid sealsetel põlisrahvastel puudus viiruste vastu loomulik kaitse ja miljonid neist surid epideemiate kätte. Gripipandeemiaid on kirjeldatud alates 1850. aastast ja nende sagedus on aja jooksul suurenenud. 1918–1920 levinud Hispaania gripi pandeemia ajal suri vähem kui aastaga 40–50 miljonit inimest, tehes sellest ühe suurima ohvrite arvuga pandeemia inimkonna ajaloos.

Esimesena arendasid viiruste vastu kaitsmiseks välja vaktsiinid Louis Pasteur ja Edward Jenner, olgugi et nad ei teadnud viiruse olemasolust midagi. Viroloogiale andis hoogu ja viiruste olemust aitas tundma õppida elektronmikroskoobi kasutuselevõtt. 20. sajandil avastati, et paljusid uusi ja vanu haigusi põhjustavad viirused. Lastehalvatuseepideemiad saadi kontrolli alla alles pärast vaktsineerimise alustamist 1950. aastatel. HIV on üks patogeensemaid sajandite jooksul tekkinud uusi viirusi.

Kuigi viiruste vastu hakati huvi tundma nende põhjustatud haiguste tõttu, siis on suurem osa viirusi siiski kasulikud. Need aitavad liikidevahelise horisontaalse geeniülekande kaudu kaasa evolutsioonile, mängivad olulist rolli ökosüsteemides ja on eluks üliolulised.