Wolfi arv on heliofüüsikas kasutatav suurus, mille võttis esmakordselt kasutusele Tšehhi astronoom Rudolf Wolf aastal 1848. Wolfi arvu alusel on võimalik hinnata Päikese aktiivsust.[1][2]
Wolfi arv leitakse valemiga R = 10g + f, kus g tähistab Päikese nähtaval pinnal loendatud päikeselaikude kogumike arvu ja f eraldiseisvate päikeselaikude arvu. Päikeselaikude kogumike arv korrutatakse 10-ga seepärast, et ühes laigukogumikus sisaldub keskmiselt 10 individuaalset laiku. Mõnikord kasutatakse ka valemit R=k(10g+f), kus k tähistab teisi vaatlustulemusi mõjutavaid tegureid, nagu näiteks mõõteseadmete kvaliteet.[2]