Wolmar Wrangel

Lindebergi vabahärra Wolmar Wrangel (1641 – 27. detsember 1675 Saksamaal Ruhri ääres^[1]) oli baltisaksa päritolu Rootsi sõjaväelane.

Wrangellide suguvõsast pärinev Wolmar Wrangel sündis Rootsi feldmarssali Herman Wrangeli (1587–1643) ja tema teise abikaasa, Nassau-Siegeni krahvitari Amalia Magdalena (1613–1669) neljanda lapsena. Tema poolvend oli Rootsi feldmarssal Carl Gustaf Wrangel (1613–1676).^[2]

1654. aastal sai ta oma isa teenete eest vabahärratiitli. Karl X Gustavi Taani sõjas osales ta juba rittmeistri auastmes. 1665. aastal oli ta ratsaväerügemendi ülem ning osales selle koosseisus Bremeni sõjas. 1667. aastal sai ta kindralmajoriks ning oli Upplandi ratsanike (Uppland ryttare) ülem.^[2]

1674. aastal ülendati ta kindralleitnandiks ning osales koos vennaga, kes oli 1664. aastast riigimarssal, sõjas Brandenburgi vastu. Selles sõjas oli ta oma riigimarssalist venna ning feldmarssal Conrad Mardefelti (suri 1688) järel käsuliinis kolmas mees. Ning kuna nii vanem Wrangel kui Mardefelt olid haiguse tõttu võimetud juhtima, langes tegelik vägede juhtimine Wolmar Wrangeli õlule. Ta juhatas Rootsi vägesid ka Fehrbellini lahingus 1675. aastal, kus Rootsi väed said kaotuse osaliseks. Wolmar Wrangel langes selle kaotuse tõttu oma poolvenna kriitika alla.^[2]

Ta päris oma isalt Põltsamaa mõisa koos Lustivere ja Jermaferi mõisaga (võimalik, et Imavere) ning kuna Wolmar Wrangelil meessoost pärijaid ei olnud läks tema surma järel mõis tema lesele viimase eluajaks, misjärel see riigistati.^[3]

Wolmar Wrangel suri detsembris 1675 sõjaväelaagris Ruhri ääres nakkushaigusesse^[1] ja on maetud Stockholmi Riddarholmeni kiriku Vasaborgi hauakabelisse^[4].